Minu lugu
Sa oled saavutanud palju.
Aga miks on seesama tunne ikka alles?
"9-aastasena sain aru, et kuna mul olid bioloogilised vanemad, ei võeta mind lastekodusse. Ja nii hakkasingi õppima ellujäämise kunsti — kuidas olla tubli, kuidas mitte koormata, kuidas mitte tunda."
Sa oled saavutanud palju. Aga miks on see tunne ikka alles?
Tead seda tunnet... väljast on kõik korras, aga seest — mingi vaikus, mis peaks olema rahulolu, kuid ei ole. Ma tean seda täpselt. Mitte raamatutest või kellegi õpetustest.
35 aastat valu eri kujudes oli mu reaalsus — hirm, ärevus, lein, haigused, depressioon, süütunne. Nii palju valu, et oleksin võinud raamatu kirjutada. Ja selle raamatu esimene lause oleks olnud aus:
"9-aastasena sain aru, et kuna mul olid bioloogilised vanemad, ei võeta mind lastekodusse. Ainsa sõbranna juures polnud ruumi. Ja nii hakkasingi vanaema tagant tablette varastama — paarikaupa. Mitte selleks, et surra. Vaid selleks, et mitte tunda."
Lapsena õppisin ellujäämise kunsti. Kuidas olla tubli. Kuidas mitte koormata. Õppisin uskuma, et minuga on midagi valesti — et minu ülesanne on ennast pidevalt parandada. Polnud kunagi piisav.
Aastad läksid. Tuli "normaalne" elu — vastutus, suhted, lapsed, rollid. Ja kuskil seal vahepeal sai pidevast ärevusest ja depressioonist minu tavaline olek. Nii tavaline, et ma ei saanud enam arugi, et võiks olla teisiti.
Väga rasketel hetkedel otsisin lahendusi, lugesin, analüüsisin. Käisin spetsialistide juures. Proovisin saada paremaks. Ja põrkasin ikka ja jälle sama sisemise tunde vastu.
Kuni ühel hetkel sain aru millestki, mis muutis kõik. Mind ei olnud vaja parandada. Mul oli vaja lõpetada oma loo rääkimine. Need kannatused olid valusad — aga samas ka turvalised. Ma olin nendega samastunud. Mina olin need kannatused.
Ja siis tuli teadmine: mul oli vaja lubada endal olla see, kes ma tegelikult olen. Võtta ennast vastu. Mõista, et ma olen olnud kogu aeg rohkem kui piisav.
Täna ma ei ela enam põgenemises. Ma ei ela hirmus. Ma ei tunne end enam üksinda maailmas. Elu ei ole muutunud ideaalseks. Aga ta on muutunud rahulikuks. Pehmemaks. Elusamaks. Kurbus ja rasked tunded tulevad vahel ikka, aga nad ei defineeri mind enam. Neil pole enam võimu ja jõudu minu üle.
35 aastat ärevust ei kao kehast nädalatega — aga juba kuudega võib elu muutuda sügavalt heaks. Kergeks.